Ühe kala mitu nägu: kilu
Kilu on ennast tõelise rahvuskalana Eesti inimeste südamesse istutanud ja seetõttu on sel peolaual alati kindel koht. Kuid mida lisaks kiluvõileibadele veel sellest pisikesest kalast teha saaks?
Kilu ja räime kiputakse sageli segamini ajama, sest välimuselt, nii kuju kui ka uimede asetuse poolest on need kaks kala tõesti väga sarnased. Läänemere kilu kuulub heeringalaste sugukonna kilude perekonda. Suurim erinevus võrreldes räimega on teravates kiilusoomustes, mille järgi teda lihtsasti eristada saab. Lisaks sellele on kilu keha veidi laiem ning seda katab mustjas helk, räimel on see pigem rohekas. Suurimad isendid võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Arvatakse, et oma nime sai see kala just oma välimuse järgi, et tema kirjeldamisel kasutati sõnu kile ja kilama, et kirjeldada tema helkivat ning silmapaistvat kesta.
Maitselt on kala äärmiselt meeldiv, mõnusalt merene ning teda on ka lihtne puhastada. Huvitava faktina tasub ära märkida, et kilu sisaldab lõhest kaks korda rohkem kasulikke rasvhappeid ning ohtralt valku. Maheda maitse tõttu sobib paljudesse roogadesse, kuhu tavaliselt teda panna ei mõtlekski. Anname vabariigi saabuva aastapäeva eel mõne idee, kuidas seda Eesti vete kroonijuveeli lauale sättida.
Klassikaliste kiluvõileibade asemel proovi vabariigi aastapäevaks valmistada mitmekülgne kalavõileivavaagen, kuhu teiste sekka asetatud ka kilu. Sellest vaagnast saab kahtlemata peolaua ehe. Retsepti, kuidas seda valmistada leiad siitsamast Peetri Lõheäri blogist.
Imehästi passib kalake ka erinevate pirukate sisse, võimalusi on loomulikult palju, ent soovitame proovida suitsukiluga retsepti meie varasalvest, kus kartul käib piruka põhja, andes põneva maitse ja teistsuguse tekstuuri. Suitsukilusid võid piruka tarbeks varuda kohe hulgi, sest need on imehead ka niisama söömiseks ning lisaks passivad hästi ka garneeringuks.
Kindlasti ei saa üle ega ümber ka klassikast – vürtsikilust. 1860.–1880. aastatel kujunes välja niinimetatud kiluvürtsisegu, mis kõigil küll veidike varieerus, ent koosnes enamasti eri vürtsidest, kuhu kuulusid teiste hulgas näiteks must pipar, koriander, nelk, ingver, kardemon, kaneel jpm. Huvitava faktina tasub välja tuua, et erinevalt teistest kaladest kilu ei roogita, vaid soolatakse koos sisikonnaga. See annab hõrgu maitse. Vürtsikilu valmistamiseks tuleb kilud tihedalt purki laduda, pannes iga kihi vahele vürtsisegu, loorberilehti ning soovi korral ka suhkrut. Peale tasuks asetada raskus ning lasta enne nautima asumist paar päeva maitsestuda. Serveerida soovitame musta leiva ning korraliku koguse võiga. Samas saab vürtsikilu kasutada ka erinevatele roogadele põneva maitsenüansi andmiseks, lase oma fantaasia valla ja lisa seda kasvõi mõnda pastarooga või miks mitte salatile.
Kilust saab nimelt valmistada suurepärase salati. Kevade saabudes eelistame ikka kergemaid ning värskemaid maitseid. Järgneva retsepti puhul on kala justkui maitseaineks, harmoneerudes magusa peedi ja hapuka õunaga. Maitsete tasakaalustamiseks lisa salatisse veel muna, kirsstomateid, hapukurki ja punast sibulat. Peale puista veidi röstitud kõrvitsaseemneid. Kui soovid salatile veidi omapärasemat ja särtsakamat mekki anda, tasub kilu enne tšilliga maitsestada. Kuigi kooslus võib tunduda kergelt harjumatu ja võõras, tasub kindlasti enne eelarvamuste tekkimist see ise järele proovida.
Eelkirjutatu põhjal võib kindlalt väita, et kilu pole asjata eestlaste lemmikkala, sest nii maitse kui ka toiteväärtuse poolest pole sellele vastast. Loodame, et said sellest postitusest kalakese kohta põnevaid teadmisi ja häid nippe, et nüüd endale üks tõeline maitseelamus valmistada.
